Kuidas tunda ennast koolis paremini? 28. veebruar veikko.korv
Tänapäeva lapsed on võimatud ja mulle aitab! See on ennekuulmatu, kuidas üks normaalne laps üldse nii võib käituda? Räägin ja räägin, aga miskit ei mõju, nad üldse ei kuula mind. Mina ei oska enam midagi teha.
Mida siis teha, kui enam üldse midagi teha ei oska?
Ühel või teisel viisil oleme selliste emotsionaalsete hinnangutega kõik tuttavad. Pädevuse tunne on tähenduse ning kuuluvuse tunde kõrval üks olulisemaid motivatsiooni aluseid. Oma oskamatuse tajumine võib mõjutada meid sedavõrd, et hakkame kahtlema oma panuse vajaduses ja õpetajana oma töö tähenduses.
Mida siis teha, kui enam üldse midagi teha ei oska? Õpetaja rollist sõltuv autoriteet enam ei toimi. Isikliku autoriteedi ülesehitamine on aga suur väljakutse. Vastus on lihtne - tuleb õppida ja paremaks saada. Aga mida ja milles?
Enamasti on lastega seotud probleemide tekkimise ja nende püsimise põhjuseks see, et täiskasvanud ei oska mõista lapsi, kelle moodi nad ise ei ole olnud. Kui meie lapsepõlv on möödunud õnnelikult, siis on raske mõista, mida katkistest peredest pärit lapsed tegelikult läbi elavad. Kui oleme oma kooliaastatel olnud tublid ja eeskujulikud viielised, siis on keeruline aru saada, miks on vaja lastel teha vahel lihtsalt igavusest lollusi. Me oleme unustanud enda täiskasvanuks saamise raskused.
Mõista püüdmise asemel kasutame tihti oma võimupositsiooni, mõtlemata, kuidas see lastele mõjub. Meile vastuvõetamatu käitumise või hoiakute korral oleme ärritunud ja solvunud. Süüdistame last kasvatamatuses ja kodu tegemata töös. Emotsioone taltsutades püüame jääda viisakaks, kuid valjemaks ja kõrgemaks muutuv hääletoon ning kehakeel annavad märku meie tegelikust seisundist, soovist lapsele koht kätte näidata, halvemal juhul teda karistada.
Kogemus ütleb, et enamus lapsi ei taju väljakujunemata enesemääratluse tõttu karistamise tegelikku põhjust õigesti ja ei seosta seda enda tegevusega. Nad tunnevad, et nad ei meeldi õpetajale, õpetaja on nende suhtes pahatahtlik ja kiusab neid. Seega ei võta nad ka oma käitumise eest vastutust. Nad võivad vaid pealtnäha muutuda kuulekaks.
Tänasesse kooli vana allumise- ja kuuletumise paradigma ei sobi. Probleemidele paneb aluse koolisüsteem varakult, kui enamus lapsi pannakse kolmveerand tunni kaupa pooleks päevaks vaikselt istuma. Noored ei talu mõtet, et teha tuleb seda, mida üks täiskasvanu autoritaarselt ette kirjutab. Liiatigi veel siis, kui selle täiskasvanuga seostuvad tunded on ükskõiksus, hoolimatus, ärevus, hirm. Üha enam lapsi annab puuduvast heast suhtest õpetajaga rohkemal või vähemal määral märku. On see siis mittekohase käitumisega, õppetöös mitteosalemisega või lausa sigaduste korraldamisega.
Kui laps ei tunne ennast hästi, siis ei tule heast koostööst ja õppimisest midagi välja. Tulemuseks saame ebaõiglust tundva, õpihuvi kaotanud, protestimeelse või halvemal juhul depressiivse õpilase. Soovida, et laps oskaks näha olukordi täiskasvanu vaatenurgast, on siinkohal liiast. Seda haruldast sotsiaalset oskust ei oma me täiskasvanutenagi kõik hästi.
Esimene asi, milles meil tuleks paremaks saada, on õppida laste käitumise suhtes mitte üle reageerima. Teiseks tuleb meil õppida looma lastega usalduslikke suhteid.
Kas õpetaja suhted õppijatega on tähtsamad, kui ainevaldkonna tundmine ja metoodilised oskused? Siin ei ole küsimus selles, et kumb on tähtsam. Isiklik eeskuju ja usalduslikud suhted on eelduseks hea aine tundmise ja metoodiliste oskuste rakendamiseks.
Toetudes mitmetele uuringutele toovad John Hattie ja Gregory C.R.Yates oma raamatus „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“ välja olulised põhjused, miks õpetajad peaksid arendama õppijatega häid suhteid.
Esiteks on varajased kooliaastad kriitilise tähtsusega inimese kohanemismustrite väljakujunemisel. Positiivsete suhete ülesehitamine õpilaste ja õpetajate vahel käivitab sündmuste jada, mis avaldab pikaajalist soodsat mõju, sisaldades endas usaldust ja kiindumust.
Teiseks on positiivsete suhetel otsene mõju õpilaste õpitulemuste paranemisele.
Õpetaja ja õpilase vahelised positiivsed suhted on tähtsad mitte niivõrd suhete enda väärtuse tõttu kui hoopis seetõttu, et need aitavad luua usalduse, mille raames julgetakse teha vigu, küsida abi, tõsta enesekindlust ja uuesti proovida ning teadmise, et õpilased ei ole rumalad, kui nad ei saa kohe esimese korraga kõigest jagu. Usalduslik suhe on vajalik õppimise jaoks.
Arvan, et suurem osa lastest ei vajaks tulevikus psühholoogi või sotsiaalpedagoogi abi, kui täiskasvanud suhtlemisel lastega paremaks saaksid.
Lõpetuseks tahan kõigile õpetajatele öelda, et tegelikult ei peaks keegi kahtlema õpetajatöö tähenduslikkuses. Inimeste mõjutamisel on kõige suurem roll eeskujul ja suhetel. Arvestades sellega, kui palju aega lapsed ja õpetajad omavahel koos veedavad, avaldavad õpetajad lastele potentsiaalselt suuremat mõju, kui perekond või sotsiaalmajanduslik taust.
Õpetajad on need täiskasvanud, kes...
...aitavad noortel oma elu üle suuremat kontrolli saada.
...kannavad edasi neid tähtsaid asju, mida inimkonna ajaloos on mõeldud ja räägitud.
...valmistavad noori ette selleks, et ühiskonnaelus aktiivselt osa võtta ja maailmas midagi korda saata.
...aitavad noortel leida endale rahuldustpakkuv ja tähenduslik elukutse.
Edu paremaks saamisel!
Veikko Kõrv
Turba Kooli Koolijuht
Ühel või teisel viisil oleme selliste emotsionaalsete hinnangutega kõik tuttavad. Pädevuse tunne on tähenduse ning kuuluvuse tunde kõrval üks olulisemaid motivatsiooni aluseid. Oma oskamatuse tajumine võib mõjutada meid sedavõrd, et hakkame kahtlema oma panuse vajaduses ja õpetajana oma töö tähenduses.
Mida siis teha, kui enam üldse midagi teha ei oska? Õpetaja rollist sõltuv autoriteet enam ei toimi. Isikliku autoriteedi ülesehitamine on aga suur väljakutse. Vastus on lihtne - tuleb õppida ja paremaks saada. Aga mida ja milles?
Enamasti on lastega seotud probleemide tekkimise ja nende püsimise põhjuseks see, et täiskasvanud ei oska mõista lapsi, kelle moodi nad ise ei ole olnud. Kui meie lapsepõlv on möödunud õnnelikult, siis on raske mõista, mida katkistest peredest pärit lapsed tegelikult läbi elavad. Kui oleme oma kooliaastatel olnud tublid ja eeskujulikud viielised, siis on keeruline aru saada, miks on vaja lastel teha vahel lihtsalt igavusest lollusi. Me oleme unustanud enda täiskasvanuks saamise raskused.
Mõista püüdmise asemel kasutame tihti oma võimupositsiooni, mõtlemata, kuidas see lastele mõjub. Meile vastuvõetamatu käitumise või hoiakute korral oleme ärritunud ja solvunud. Süüdistame last kasvatamatuses ja kodu tegemata töös. Emotsioone taltsutades püüame jääda viisakaks, kuid valjemaks ja kõrgemaks muutuv hääletoon ning kehakeel annavad märku meie tegelikust seisundist, soovist lapsele koht kätte näidata, halvemal juhul teda karistada.
Kogemus ütleb, et enamus lapsi ei taju väljakujunemata enesemääratluse tõttu karistamise tegelikku põhjust õigesti ja ei seosta seda enda tegevusega. Nad tunnevad, et nad ei meeldi õpetajale, õpetaja on nende suhtes pahatahtlik ja kiusab neid. Seega ei võta nad ka oma käitumise eest vastutust. Nad võivad vaid pealtnäha muutuda kuulekaks.
Tänasesse kooli vana allumise- ja kuuletumise paradigma ei sobi. Probleemidele paneb aluse koolisüsteem varakult, kui enamus lapsi pannakse kolmveerand tunni kaupa pooleks päevaks vaikselt istuma. Noored ei talu mõtet, et teha tuleb seda, mida üks täiskasvanu autoritaarselt ette kirjutab. Liiatigi veel siis, kui selle täiskasvanuga seostuvad tunded on ükskõiksus, hoolimatus, ärevus, hirm. Üha enam lapsi annab puuduvast heast suhtest õpetajaga rohkemal või vähemal määral märku. On see siis mittekohase käitumisega, õppetöös mitteosalemisega või lausa sigaduste korraldamisega.
Kui laps ei tunne ennast hästi, siis ei tule heast koostööst ja õppimisest midagi välja. Tulemuseks saame ebaõiglust tundva, õpihuvi kaotanud, protestimeelse või halvemal juhul depressiivse õpilase. Soovida, et laps oskaks näha olukordi täiskasvanu vaatenurgast, on siinkohal liiast. Seda haruldast sotsiaalset oskust ei oma me täiskasvanutenagi kõik hästi.
Esimene asi, milles meil tuleks paremaks saada, on õppida laste käitumise suhtes mitte üle reageerima. Teiseks tuleb meil õppida looma lastega usalduslikke suhteid.
Kas õpetaja suhted õppijatega on tähtsamad, kui ainevaldkonna tundmine ja metoodilised oskused? Siin ei ole küsimus selles, et kumb on tähtsam. Isiklik eeskuju ja usalduslikud suhted on eelduseks hea aine tundmise ja metoodiliste oskuste rakendamiseks.
Toetudes mitmetele uuringutele toovad John Hattie ja Gregory C.R.Yates oma raamatus „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“ välja olulised põhjused, miks õpetajad peaksid arendama õppijatega häid suhteid.
Esiteks on varajased kooliaastad kriitilise tähtsusega inimese kohanemismustrite väljakujunemisel. Positiivsete suhete ülesehitamine õpilaste ja õpetajate vahel käivitab sündmuste jada, mis avaldab pikaajalist soodsat mõju, sisaldades endas usaldust ja kiindumust.
Teiseks on positiivsete suhetel otsene mõju õpilaste õpitulemuste paranemisele.
Õpetaja ja õpilase vahelised positiivsed suhted on tähtsad mitte niivõrd suhete enda väärtuse tõttu kui hoopis seetõttu, et need aitavad luua usalduse, mille raames julgetakse teha vigu, küsida abi, tõsta enesekindlust ja uuesti proovida ning teadmise, et õpilased ei ole rumalad, kui nad ei saa kohe esimese korraga kõigest jagu. Usalduslik suhe on vajalik õppimise jaoks.
Arvan, et suurem osa lastest ei vajaks tulevikus psühholoogi või sotsiaalpedagoogi abi, kui täiskasvanud suhtlemisel lastega paremaks saaksid.
Lõpetuseks tahan kõigile õpetajatele öelda, et tegelikult ei peaks keegi kahtlema õpetajatöö tähenduslikkuses. Inimeste mõjutamisel on kõige suurem roll eeskujul ja suhetel. Arvestades sellega, kui palju aega lapsed ja õpetajad omavahel koos veedavad, avaldavad õpetajad lastele potentsiaalselt suuremat mõju, kui perekond või sotsiaalmajanduslik taust.
Õpetajad on need täiskasvanud, kes...
...aitavad noortel oma elu üle suuremat kontrolli saada.
...kannavad edasi neid tähtsaid asju, mida inimkonna ajaloos on mõeldud ja räägitud.
...valmistavad noori ette selleks, et ühiskonnaelus aktiivselt osa võtta ja maailmas midagi korda saata.
...aitavad noortel leida endale rahuldustpakkuv ja tähenduslik elukutse.
Edu paremaks saamisel!
Veikko Kõrv
Turba Kooli Koolijuht
