Meenutusi ajast, kui olin lihtsalt õpetaja 15. juuni eneli.oopik
Olen pärit üsna vaesest, aga kokkuhoidvast ja haridust hindavast perest. Kooliteed alustasin juba 1949. aastal Laitse Mittetäielikus Keskkoolis, mis hiljem muudeti algkooliks. Sealt edasi siirdusin Ruilasse, kust tulin 1957. a pärast 7klassilise kooli lõpetamist juba Turbasse. 8. klass oli tol ajal esimene keskkooliklass. Turbas avati keskkool 1956. aastal. Mina lõpetasin 1961. a keskkooli 2. lennus.
Kui meenutada oma kooliaega, siis tulevad meelde 5.- 11. klassini internaadis veedetud kooliaastad. Ruilasse oli mu koolitee 10 kilomeetrit, mida tuli läbida loomulikult jalgsi esmaspäeva hommikul ja laupäeva pärastlõunal. Turbasse sain rongiga. Ka keskkooliajal elasime internaadis, st koolimaja klassitubades. Näiteks 8. klassis õppimise ajal oli umbes 15 tüdrukut selles toas, kus praegu on kooli õpetajate tuba. Kõige raskem oli see, et kõrvalruumis oli kaks külma vee kraanikaussi ja kõik- pese siis ennast! Mina olin aga terve kooliaja väga nõrga tervisega, sündinud keset suure sõja aastaid…
Mäletan Ruilast, aga ka Turbast sügisesi kartulivõtmisi kolhoosi või hiljem ka sovhoosi põldudel. Aga mina- viletsa tervisega- kokaks pandi! Õppisin 8. klassis, 15aastane, tee süüa 40 õpilasele! Kevadel tuli käsitsi mais maha panna, ruutpesitsi. Herneid käisime ka sügisel koristamas, see oli lõbusam töö. Talvel tuli käia metsast lehmadele kuuseoksi söödaks toomas, ikka hobuse ja reega. Kõik koolisõidud said sõidetud kongiga veoauto kastis. Ka 7. kl lõpuekskursioon Riiga toimus nii. Ikka oli tore! Mina küll ei ütle, et õnnetu nõukogudeaegse lapse elu, oleks ainult ema tervem olnud… ja ma ise muidugi ka.
Miks õpetajaks? Miks inglise keel?
Arvan, et ei osanud mina sellest ametis kooliajal unistadagi, aga inglise keelt tahtsin küll väga hästi õppida. Minu suureks teejuhiks – õpetajaks oli kahel viimasel keskkooliaastal inglise keele õpetaja Kristi Tarand. Turba kooli tööle kutsujateks olidki proua Tarand, direktor H. Niinemets ja klassijuhataja E. Koidu. Nii olingi 1962.a 1. septembrist Turba Keskkooli inglise keele õpetaja. Õnneks töötasin esimese aasta õpetaja Tarandi õpetuste ja igasuguse muu abiga. Tartu ülikooli lõpetasin hiljem kaugõppes, loomulikult inglise keele erialal.
Mis on võlunud õpetajatöös?
Olen arvamusel, et hea õpetaja on aus, nõudlik, töökas, sõbralik, mitte liiga semu. Aga väga raske on iga päev olla ühtviisi kõige-kõige õpetajam, ka lapsed ning nende vanemad peavad teadma, et iga õpetaja on inimene oma eripäraga. Ei saa ütlemata jätta, et olen alati pidanud emakeelt kõige tähtsamaks õppeaineks. Olen seda tundnud ja kogenud kõigi tööaastate jooksul, olgu siis inglise keele õpetajana, pikapäevarühma õpetajana või 13 aastat õppealajuhatajana. Väga tähtsad on ka kõik oskusained, näiteks muusika, kehaline kasvatus, käsitöö.
Ise pole ma viletsa tervise tõttu kunagi sporti teinud, küll meeldib mulle loodus. Mets, heinamaa, päike, aiatööd- marjad, õunad, kurgi- ja porgandipeenrad. Tänaseni on hobiks käsitöö. Praegu näen toredaid, õndsaid, õrnu hetki oma lapse, tema laste ja 4. põlve järglaste seltsis.
Mulle teeb tohutut rõõmu, et meie kooli vilistlastest on saanud aegade jooksul palju oma kooli õpetajaid. Ka praegu on väga- väga kallid kolleegid Piret Tamm, Tiiu Pajur, Mari-Anne Haas, Ruth Rumask, Kaidi Kusman, Kristel Kadak, Virje Laak, Merike Viese. Arvan, et umbes saja ringis on praegu Eestimaal õpetajaid, kasvatajaid, treenereid, kes oma kodukooliks peavad Turba Kooli.
Ma ei suuda jätta mainimata aastat, kus olime Nissi valla aastapreemia nominentideks Riisipere Kultuurimaja laval: Piret Tamm, Andero Nimmer ja mina ning meie kõrval vallavanem Peedo Kessel ja valla volikogu esimees Kaido Katalsepp- kõik nimetatud minu õpilased. Aitäh teile!
Klassijuhatajaks olen olnud kuuele klassile, kellest kõige sagedamini saame kokku minu esimeste, 1968.a lõpetanutega. Nüüd on Turba Koolis käinud juba nende lapsed ja lapselapsedki.
Olen alati püüdnud õpilastele seletada- selgitada, kuidas elukutset peab valima selle järgi, mida tahaks õppida ja teha, suur raha tuleb hiljem, pole vaja minna õppima sinna, kuhu läheb mõni hea sõber, aga noort ennast see ei köida. Aegade jooksul on ikka nii olnud, et inimene kipub ikka oma põhiolemuselt laisk olema, aga siin ütleb oma kõige tähtsama seisukoha lapse kodu. Iga laps on ikka oma ema-isa laps, mitte riigi ega kooli oma.
Vestlust Turba Koolis 59 aastat töötanud õpetaja Tiia Ojastega
vahendas õppekorraldaja
Marju Retsja.
Olen pärit üsna vaesest, aga kokkuhoidvast ja haridust hindavast perest. Kooliteed alustasin juba 1949. aastal Laitse Mittetäielikus Keskkoolis, mis hiljem muudeti algkooliks. Sealt edasi siirdusin Ruilasse, kust tulin 1957. a pärast 7klassilise kooli lõpetamist juba Turbasse. 8. klass oli tol ajal esimene keskkooliklass. Turbas avati keskkool 1956. aastal. Mina lõpetasin 1961. a keskkooli 2. lennus.
Kui meenutada oma kooliaega, siis tulevad meelde 5.- 11. klassini internaadis veedetud kooliaastad. Ruilasse oli mu koolitee 10 kilomeetrit, mida tuli läbida loomulikult jalgsi esmaspäeva hommikul ja laupäeva pärastlõunal. Turbasse sain rongiga. Ka keskkooliajal elasime internaadis, st koolimaja klassitubades. Näiteks 8. klassis õppimise ajal oli umbes 15 tüdrukut selles toas, kus praegu on kooli õpetajate tuba. Kõige raskem oli see, et kõrvalruumis oli kaks külma vee kraanikaussi ja kõik- pese siis ennast! Mina olin aga terve kooliaja väga nõrga tervisega, sündinud keset suure sõja aastaid…
Mäletan Ruilast, aga ka Turbast sügisesi kartulivõtmisi kolhoosi või hiljem ka sovhoosi põldudel. Aga mina- viletsa tervisega- kokaks pandi! Õppisin 8. klassis, 15aastane, tee süüa 40 õpilasele! Kevadel tuli käsitsi mais maha panna, ruutpesitsi. Herneid käisime ka sügisel koristamas, see oli lõbusam töö. Talvel tuli käia metsast lehmadele kuuseoksi söödaks toomas, ikka hobuse ja reega. Kõik koolisõidud said sõidetud kongiga veoauto kastis. Ka 7. kl lõpuekskursioon Riiga toimus nii. Ikka oli tore! Mina küll ei ütle, et õnnetu nõukogudeaegse lapse elu, oleks ainult ema tervem olnud… ja ma ise muidugi ka.
Miks õpetajaks? Miks inglise keel?
Arvan, et ei osanud mina sellest ametis kooliajal unistadagi, aga inglise keelt tahtsin küll väga hästi õppida. Minu suureks teejuhiks – õpetajaks oli kahel viimasel keskkooliaastal inglise keele õpetaja Kristi Tarand. Turba kooli tööle kutsujateks olidki proua Tarand, direktor H. Niinemets ja klassijuhataja E. Koidu. Nii olingi 1962.a 1. septembrist Turba Keskkooli inglise keele õpetaja. Õnneks töötasin esimese aasta õpetaja Tarandi õpetuste ja igasuguse muu abiga. Tartu ülikooli lõpetasin hiljem kaugõppes, loomulikult inglise keele erialal.
Mis on võlunud õpetajatöös?
Olen arvamusel, et hea õpetaja on aus, nõudlik, töökas, sõbralik, mitte liiga semu. Aga väga raske on iga päev olla ühtviisi kõige-kõige õpetajam, ka lapsed ning nende vanemad peavad teadma, et iga õpetaja on inimene oma eripäraga. Ei saa ütlemata jätta, et olen alati pidanud emakeelt kõige tähtsamaks õppeaineks. Olen seda tundnud ja kogenud kõigi tööaastate jooksul, olgu siis inglise keele õpetajana, pikapäevarühma õpetajana või 13 aastat õppealajuhatajana. Väga tähtsad on ka kõik oskusained, näiteks muusika, kehaline kasvatus, käsitöö.
Ise pole ma viletsa tervise tõttu kunagi sporti teinud, küll meeldib mulle loodus. Mets, heinamaa, päike, aiatööd- marjad, õunad, kurgi- ja porgandipeenrad. Tänaseni on hobiks käsitöö. Praegu näen toredaid, õndsaid, õrnu hetki oma lapse, tema laste ja 4. põlve järglaste seltsis.
Mulle teeb tohutut rõõmu, et meie kooli vilistlastest on saanud aegade jooksul palju oma kooli õpetajaid. Ka praegu on väga- väga kallid kolleegid Piret Tamm, Tiiu Pajur, Mari-Anne Haas, Ruth Rumask, Kaidi Kusman, Kristel Kadak, Virje Laak, Merike Viese. Arvan, et umbes saja ringis on praegu Eestimaal õpetajaid, kasvatajaid, treenereid, kes oma kodukooliks peavad Turba Kooli.
Ma ei suuda jätta mainimata aastat, kus olime Nissi valla aastapreemia nominentideks Riisipere Kultuurimaja laval: Piret Tamm, Andero Nimmer ja mina ning meie kõrval vallavanem Peedo Kessel ja valla volikogu esimees Kaido Katalsepp- kõik nimetatud minu õpilased. Aitäh teile!
Klassijuhatajaks olen olnud kuuele klassile, kellest kõige sagedamini saame kokku minu esimeste, 1968.a lõpetanutega. Nüüd on Turba Koolis käinud juba nende lapsed ja lapselapsedki.
Olen alati püüdnud õpilastele seletada- selgitada, kuidas elukutset peab valima selle järgi, mida tahaks õppida ja teha, suur raha tuleb hiljem, pole vaja minna õppima sinna, kuhu läheb mõni hea sõber, aga noort ennast see ei köida. Aegade jooksul on ikka nii olnud, et inimene kipub ikka oma põhiolemuselt laisk olema, aga siin ütleb oma kõige tähtsama seisukoha lapse kodu. Iga laps on ikka oma ema-isa laps, mitte riigi ega kooli oma.
Vestlust Turba Koolis 59 aastat töötanud õpetaja Tiia Ojastega
vahendas õppekorraldaja
Marju Retsja.
